TSOBKkl 2014 Harju malevas alustas

Jõuan Männikule. Kena seltskond kaitseliitlasi, noorliikmeid ja naiskodukaitsjaid on juba õhtust söömas. Algamas on järjekordne Kaitseliidu sõdurioskuste baaskursus, mis tõotab tulla kindlasti sama põnev kui eelmisedki. Äkki isegi põnevam?

Kohal on meid umbes 30. Teemad on alguse kohta tavapärased: kuidas kanda väärikalt vormi, Kaitseliidu ajalugu ja tänapäev, seadused ja määrustikud, kaitsejõud ja kaitsevägi jne.

Selle aasta kursusele sattus tore seltskond. Mõned on grupis tagasihoidlikud ja vaiksed. Seevastu teine punt jälle sõnakamad ja suure küsimustepagasiga. See paneb vahel instruktoreid pead vangutama, aga annab ka hea võimaluse arutusel olevaid teemasid huvitavalt lahata. Loodetavasti saavad ka vaiksemad kuulajad vastused oma küsimustele.

Laupäeva alustame huvitava loenguga kaitsejõududest ja Eesti sõjaajaloost. Hiljem kuulsin, et nii mõnigi peab nüüd ajalugu põnevamaks.

Kuid nüüd on minek - vatipüksid jalga, jope kurguni kinni! - õue rivisammu õppima. Rivistame ennast kahte gruppi. Kõlavad käsklused: „ Valvel!” - „Vabalt!“ - „Taktsammu marss!” Nende vahele tihedalt pikitud: „Jätta!”. Külm on. Vannun ja kirun ennast: „Oli mul vaja! Miks ma seda teen? Küll võib üks naine tobe olla!” Järsku avastame, et pool päeva on läbi ja me polegi külmunud. Koostöö rivis hakkab sujuma. Seda kõike kroonib õhtu lõpuks instruktori julgustav pilk ja tunnustus: „Juba parem! Tubli!” Rõõm poeb põue. Näed, saimegi hakkama! Polegi asjatult külmetanud. Päeva lõpetab tund „Sõdurivarustus, pakkimine ja rakmed”.

Pühapäeva hommik tervitab meid jälle marsiga. Kordub taas vana tuttav hüüd: „Vasak, vasak, vasak, parem, vasak! Tõstke jalgu, kiirustate!” Kuid ikkagi oleme valmis väsimusest hoolimata pingutama kui ühtne kolonn. Tunnustuseks teatab lpn L. Lasimer naeratuse saatel: „Hakkab looma! Juba vähem Pinocchiot ja Terminaatorit!” Jätkame loengutega seadustest ja määrustest. Üllatus, üllatus - teema on väga huvitav ja hariv. Kokkuvõttes on kõik väga tore ning me saame väga hästi hakkama.

Kindlasti jääb mõni asi ka küsimärgi alla, kuid õnneks on ka nendele küsimustele võimalik vastuseid saada, sest kõik instruktorid on väga vastutulelikud ja kannatlikud.
Toidud on maitsvad ning head kõhutäitjad. On, mida pikisilmi kella vaadates oodata. Selle eest suured tänud leemekulbiliigutajatele!

Klass korda, asjad kokku ja koju! Laiali minnakse sõbralikult ning rahulolevalt, oodates uut peagi saabuvat moodulit „Relvaõpe ja side“. Seni aga laiutab nii minu ja loodetavasti ka teiste kursuslaste öökapil uus raamat „Sõduri käsiraamat”.

Helen Ottep
kursuslane