Naised omandasid sõdurioskusi !

Esimesel päeval saime oma esmast relvaõpet, kus sai harjutada laskeasendeid. Paljud hoidsid relva käes esimest korda ja tundus uskumatu, et üks automaat võib nii raske olla ja kuidas on sellega võimalik kiirelt pikali-püsti saada. Tuleb välja, et saab ja kui õigeid võtteid kasutada, isegi täitsa edukalt.

Veiko Lillevälja läbi viidud topograafia tundus esialgu kõrgkooli matemaatikana, kuid lõpuks said kõik naiskodukaitsjad koordinaatide ja asimuutide määramisega hakkama. Harjutasime ka veidi raadioside pidamist, kus oluline on meeles pidada, et „B“ ei olegi mitte „Berta“, vaid „Bravo“.

Hilisõhtul tegi Helen Allas kiire sissejuhatuse formeerimise saladustesse. Kui enne oli sõna „formeerimine“ lihtsalt üks võõrsõna või võõras sõna, siis nüüd tuli sõnale tähendus juurde.

Kokk Reet Lahtmaa hoolitses kahel päeval hommikust õhtuni nii koolitatavate, kui ka juhendajate toidupoolise ja turgutava kohvi eest. Toidupoolis on siin isegi vähe öeldud – pigem oli tegu siiski mehiste söömadega, mis kustutasid ka kõige suurema nälja.

Teise päeva hommik algas Ivo Müürsepa juhtimisel varustuse tutvustamisega ja seljakoti pakkimisega. Abiks oli Rene Toome, kes samuti juhendas naisi oma isikliku seljakoti näitel selle lahti-kokku pakkimisel.

Seejärel suundus kogu rühm Männiku harjutusväljakule, kus algas väljaõppe kõige füüsilisem ja praktilisem osa.

Nagu naistele ikka kohane, tuleb enne väljaminekut meik teha. Seekord oli tegemist maskeerimismeigiga ja paremateks asjatundjateks ning õpetajateks olid siinkohal siiski mehed, kes hoolitsevalt oma käega valendavaid kohti näol varjata aitasid. Selgeks sai tõsiasi, et koht, kus ei tasu naeratada, on metsas ja maskeerunult, sest valged hambad võivad vaenlasele asukoha kätte näidata. Paraku oli kõigi teineteist vaadates lõbus ja kriipsu-suu hoidmisest ei tulnud midagi välja.

Eelmisel päeval värskelt maha sadanud lumi soosis maastikul roomates liikujaid, kuid osutus reetlikult krudisevaks, kui oli vaja hiilida. Metsas aitasid õppust läbi viia lisaks Ivo Müürsepale ja Rene Toomele ka Helen Allas, Mihkel Süld, Rando Väljaots ja Gerda Arr. Viimane oli salapäraseks vastashääleks raadioside harjutamisel.

Hiljem tagasi õppeklassis olles ning mooduli lõpetamisel antud nõuannetest kumas läbi, et vaatamata väga lühiajalisele ettevalmistuse ajale, said kõik ilusti hakkama. Helen Allas mainis lõpus, kuidas talle avaldas muljet, kui südikalt kõik naised metsa all kõhuli viskusid ja käsu peale roomama hakkasid. Aga tegelikult – kui paljud meist muidu kasutaks võimalust püherdada märtsikuises puhtas lumes umbes 0-kraadise ilmaga? Kui kellegi ka veidi jahe hakkas – siis sellel tarkusel on tõetera all: ei ole halba ilma, on halb riietus.

Anu Tolsa
naiskodukaitsja
Männiku jaoskond